Kegel harjutused, mis need veel on?
Tuntumaid vaagnapõhjalihaste harjutusi nimetatakse Kegeli harjutusteks. Nimi Kegel pärineb eelmise sajandi keskpaigas tegutsenud naistearstilt Dr. Arnold Kegelilt, kes esimesena avalikult rääkis naiste vajadustest treenida vaagnapõhjalihaseid. Ta nimelt uuris naisi, kellel olid sünnitusjärgselt tekkinud probleemid uurinipidamatusega köhimisel ja naermisel. Ta juhendas naisi tegema kindlaid vaagnapõhjalihaste harjutusi ning avastas, et regulaarse treenimise tulemusena need vaevused vähenesid või kadusid sootuks. Dr. Kegel leidis, et süstemaatiline lihaste pinguldamine ning lõdvestamine parandab vaagnapõhjalihaste toonust ja taastab nende funtsionaalsuse.
Kõige levinum harjutus on iseenesest väga lihtsa loomuga: tuleb istuda või seista sirge seljaga, jalad kindlalt maas ning pinguldada tupe ja aanuse ümber olevaid lihaseid ning seejärel neid lõdvestada.
Aastal 1948 avaldas Dr. Kegel oma uuringute tulemused Ameerika teadusajakirjas “The American Journal of Obstetrics and Gynecology”*, pärast mida hakati vaagnapõhjalihaste harjutusi nimetama üldnimega Kegeli harjutusteks.
Samas ei avastanud Dr.Kegel midagi ainulaadset, sest vaagnapõhjalihaste treenimine on Aasia maades olnud oluline osa tervise hoidmisest juba sajandeid. Selline treeningpraktika on tuhandeid aastaid olnud teada taoismi meistritele, kes mõistsid energiate liikumist kehas. Keha süvalihaste regulaarne treening tagas neile pikaajalise tervise ja võimaldas muundada seksuaalenergia kõrgemaks vaimseks energiaks. Treeningud hõlmasid erinevaid liikumisharjutusi nii lamades, seistes kui ka püstiasendis. Huvitav asjaolu on siinkohal kindlasti ka see, et sealsed praktikud pidasid kõige olulisemaks harjutuste tegemisel lõdvestamise osa ning just sellepärast lisasid nad treeningutesse juurde sobivad hingamisharjutused. Ka tänapäeval on jõutud teadmisele, et ainult lihaste tugevusele keskendumine võib viia uute probleemideni ning ületoonuses lihasteni.
” Munaga lihaste pingutamine ning lõdvestamine osutus tõhusamaks, kuna siis avaldab abivahend lihastele survet ning treeningust on kokkuvõttes rohkem kasu.”
Legendide kohaselt teostasid naised vanas Hiinas vaagnapõhjalihaste treeningut jadeiidist munaga, sest see aitas tunnetada süvalihased paremini. Munaga lihaste pingutamine ning lõdvestamine osutus tõhusamaks, kuna siis avaldab abivahend lihastele survet ning treeningust on kokkuvõttes rohkem kasu. Ka Dr. Kegel kasutas treenimisel abivahendit, milleks oli perineomeeter – vaginaalne seade, mis andis naistele tagasidet pingutuse tugevuse kohta.
On ilmne, et vaagnapõhjalihaste treenimine on läbi sajandiste olnud oluline naistele tervise aspektist. Ei ole oluline, millise nimega te vaagnapõhjalihaste harjutusi kutsute või millist abivahendit eelistate, kõige olulisem on tegutsemine. Vaagnapõhjalihaste treenimine on vajalik igas eas naistele, sest see on meie tugevuse ning vitaalsuse alus.
* Dr. Arnold H. Kegel “Progressive resistance exercise in the functional restoration of the perineal muscles” American Journal of Obstetrics and Gynecology. Volume 56, Issue 2, pages 238-246. 01. August 1948